Leonardo surematu pärand

[pagina străină]

https://www.nationalgeographic.ee/uudised/2019/04/26/leonardo-surem...

500 aastat pärast Leonardo da Vinci surma on tema uskumatu loovus ning oma ajast ette jõudmine teaduses, kunstis ja tehnikas meie jaoks ikka veel ime.

Ühe hetkega saavad kokku eri sajandid – midagi sellist pole ma kunagi varem kogenud. Olen tulnud Windsori lossi vaatama kuningannale kuuluvat Leonardo da Vinci joonistuste kogu.

Väljaspool neid kõrgeid kivimüüre teevad turistid selfisid ja sobravad suveniir-köögirätikutes. Sees, niipea kui olen läbinud veesülititega ehitud võlvkäigu, juhatab Leonardo mu ajas tagasi renessanssi.

Lossi uhkes graafika saalis üht 1500. aastate lõpu nahkköites albumit silmitsedes ma peaaegu nagu kuuleksin kunstniku sosinaid. Köite kuue ja poole sentimeetri paksust selga ehivad kuldsed ornamendid. Kunagiste põlvkondade nähtamatutest sõrmejälgedest määrdunud ja kulunud kaanel on kiri: „Disegni di Leonardo da Vinci Restaurati da Pompeo Leoni“ (’Leonardo da Vinci joonistused, konserveerinud Pompeo Leoni’).

Mitte keegi ei tea täpselt, kuidas see album Inglismaale jõudis, aga selle päritolu on üheselt selge: Itaalia skulptor Leoni sai Leonardo joonistused kunstniku pühendunud õpilase Francesco Melzi pojalt ja köitis need vähemalt kaheks köiteks. 1690. aastaks oli Leoni köide, nagu seda tuntakse, maandunud kõige oma 234 fooliolehe ja Leonardo uuriva vaimu rännakutega Inglismaa kuninglikku kollektsiooni.

Kui Kuningliku Kollektsiooni Fondi graafika ja joonistuste osakonna juhataja Martin Clayton laotab mõned lehed (mis on nüüd jaotatud 60 karpi) laiali, torkab esimese asjana silma Leonardo lai haare: botaanika, geoloogia, hüdraulika, arhitektuur, sõjatehnika, kostüümikunst, geomeetria, kartograafia, optika, anatoomia. Ta tegi visandeid, et tundmatutest asjadest aru saada, uuris tindi, kriidi ja hõbepliiatsiga universumi mõistatusi.

Need joonistused löövad oma selgusega pahviks. Kõige pisem, pöidlast väiksem fragment kujutab naise torsot, mis on esile manatud vaid mõne õrna pliiatsitõmbega. Kõige pildilikum, punase kriidiga hoolikalt joonistatud ja kaarjate joontega varjutatud visand, kujutab emaüsas kägarasse tõmbunud loodet.

Kõik on visuaalse täpsusega järele proovitud: rõivavoltide eskiis jumalaema maalimiseks; kindlust pommitavad mortiirid; täis- ja poolvari; kolju, süda, jalg ja inimese näo mitmekesisus ‒ alates Leda särast ja lõpetades vanamehe moondunud näojoontega.

„Mis Leonardo joonistustest mõnedel tema lehtedel eriti silma torkab, on see täiesti kammitsematu teemade vahel hüppamine,“ ütleb Clayton. „Ülipõnev on näha, kuidas üks mõistus töötab nii uskumatult laias kaares.“

Kaasasündinud uudishimuga märkmetegija ja tõeotsija Leonardo ajas täitmatu januga taga teadmisi. Oma tegemist ootavate tööde nimekirjadesse kribas ta üles selliseid asju nagu „ehita läätsed, millega näeb kuud suuremalt“ ja „kirjelda naeru põhjust“. Ta otsis vastuseid tohutule küsimuste tulvale. Kui suur on kulmu kaugus lõua keskjoone ja huule ristumiskohast? Miks on tähed öösel nähtavad, aga päeval ei ole? Milline on puu okste ja tüve jämeduse suhe? Mis eristab vett õhust? Kus asub hing? Mis on aevastus, haigutus, nälg, janu ja iha?

Leonardo maalid on küll palju kuulsamad, aga tema rohketest käsikirjadest ja joonistustest tulevad välja tema geniaalsuse sisemised mehhanismid. Igaühel neist 7000 lehest – mida säilitatakse Windsoris, Pariisi, Londoni, Madridi, Torino ja Milano raamatukogudes ning Bill Gatesi erakogus ‒ paistab välja tema viljakas mõistus: see, kui laias teemade ringis ta kõikvõimalikke hüpoteese kontrollis ning milliseid intellektuaalseid, teaduslikke ja filosoofilisi rännakuid ta ette võttis.

Kuna tänavu tähistatakse Leonardo 500. surma-aastapäeva, teevad kunstniku märkmeraamatud läbi omaette uuestisündi. Muuseumid panevad tema visanditest üles näitusi ja teadlased avaldavad uusi analüüse, kaevudes üha sügavamale tervesse tema teoste spektrisse.

Mis kõige tähelepanuväärsem, Leonardo märkmikulehed on hakanud leidma teed nendesamade valdkondade ekspertide kätte, mida ta uuris, meditsiinist ja masinaehitusest muusikani. Vaadates ajas mitu sajandit tagasi, ammutavad need eksperdid sealt värskeid teadmisi, leiavad Leonardo töid uurides teavet, millele oma töös toetuda. Kuigi teadus ja tehnoloogia on nihutanud kõige selle piire, mida me teha suudame ja kuidas me seda teha suudame, näitavad Leonardo märkmikud, kui paljut me ikka veel ei tea.

Nagu ütleb Leonardot uuriv kunstiajaloolane Martin Kemp: „Mitte ükski tema eelkäijatest ega kaasaegsetest ei loonud midagi, mis oleks haarde, mõttehiilguse ja nägemisteravuse poolest ligilähedaltki võrreldav. Ja ka järgnenud sajanditest pole sellele õieti midagi kõrvale panna.“

Leonardo sündis 1452. aasta 15. aprillil Vinci linna – Toscana lainjas agraarmaastikus Firenze ja Pisa vahel asuva väikelinna – lähedal laulatamata vanemate lapsena. Ajaloolased peavad tema emaks kohalikku maanaist Caterina di Meo Lippit. Leonardo isa ser Piero da Vinci oli notarina kõrgemast seisusest. Selle elukutse valimist oleks oodatud ka Leonardolt, kui ta poleks sündinud vallaslapsena.

Vinci linnake oli avara pilguga poisile inspireeriv keskkond. Linna 12. sajandi kindluse kõrgelt terrassilt avab Toscana maastik end praegugi sellisena nagu küllap ka Leonardo lapsepõlves: oliivisalud, vinetavad mäekünkad ja Itaalia lääneranniku äärne mäeahelik.

Vincis nimetatakse seda vaadet orizzonti geniali’ks ehk geeniuse horisondiks, pidades silmas Leonardot ja loodust, millest tema lapsepõlv oli läbi imbunud, ütleb Stefania Marvogli Leonardo da Vinci muuseumist. See ühtseks tervikuks liitunud eripalgeliste maatükkide lapitekk kätkeb endas seoseid, mida Leonardo looduses otsis: mustreid, mis seovad kosmose ühte.

Leonardo lapsepõlvest on teada vähe. Ajalooliste dokumentide järgi elas ta oma vanavanemate juures Vincis ja sai seal kasina hariduse. Millalgi Leonardo noorukieas pani isa tõenäoliselt poja kunstiannet tähele ja näitas tema joonistusi ühele kliendile, kunstnik Andrea del Verrocciole, kes oli nõus võtma Leonardo oma Firenze ateljeesse õpipoisiks.

https://static-img.aripaev.ee/?type=preview&uuid=d4197303-e937-549d-9bb4-7d20cb45227e&width=300&q=85 300w,https://static-img.aripaev.ee/?type=preview&uuid=d4197303-e937-... 400w,https://static-img.aripaev.ee/?type=preview&uuid=d4197303-e937-... 600w,https://static-img.aripaev.ee/?type=preview&uuid=d4197303-e937-... 800w,https://static-img.aripaev.ee/?type=preview&uuid=d4197303-e937-... 1200w,https://static-img.aripaev.ee/?type=preview&uuid=d4197303-e937-... 1400w,https://static-img.aripaev.ee/?type=preview&uuid=d4197303-e937-... 1600w,https://static-img.aripaev.ee/?type=preview&uuid=d4197303-e937-... 2000w" />

Santa Maria del Fiore katedraali krooniva kullatud pronksist kera ehitamine koos kunstniku Andrea del Verroccioga, kelle juures ta oli õpipoisiks, mõjutas Leonardo da Vincit jäädavalt. Pildil uurib Sandro Schievenin, kas keral on välgukahjustusi.  Foto: Paolo Woods ja Gabriele Galimberti

Algusest peale andis Leonardo oma kaaslastele silmad ette, ja peagi ka oma õpetajale, keda ta abistas usuteemaliste maalide loomisel ja Firenze Santa Maria del Fiore katedraali kuplit krooniva pronksist kera kavandamisel. Leonardo varaseim teadaolev iseseisev töö, sulejoonistusena valminud maastikuetüüd Arno jõe orust, pärineb 1473. aastast, mil ta oli 21-aastane. Pärast seda sai ta mõne aasta jooksul oma esimesed tellimused: temalt telliti Palazzo della Signoria kabeli altarimaal ja ühele augustiini munkade rühmitusele maal „Kuningate kummardamine“.

Isiklikke mälestusi jättis Leonardo ise endast maha vähe, aga põgusaid infokilde tema kohta on. Ta oli peaaegu kindlasti gei: tema eluaegsed kaaslased olid mehed ja teda süüdistati kaks korda sodoomias, ehkki mõlemal korral võeti süüdistus tagasi. Loomasõbrana ostis ta turult puurilinde ja laskis neid vabadusse. Ta oli vasakukäeline ja kena välimusega, kandis punaseid tuunikaid ning teda imetleti tema lauluhääle, tegutsemisinnu ja suhtlemisoskuse pärast. „Õhtusöögil olnuks ta väga lõbus lauakaaslane,“ ütleb Syracuse’i Ülikooli kunstiajaloo emeriitprofessor Gary Radke. „Ta ei olnud üks neist läbitungimatutest, endassesüüvinud ja pahuratest geeniustest.“

Kogu oma 46-aastase karjääri jooksul, mille ta veetis põhiliselt Firenzes ja Milanos, hankis Leonardo sihikindlalt teadmisi, kannustajaks tema alati otsiv pilk ja otsustavus sellele järgneda. Ta õppis ladina keelt, kogus luulet ning luges Eukleidest ja Archimedest. Seal, kus teised keskendusid selgesti tajutavale, uuris tema üksipulgi pisiasju ‒ geomeetrilisi nurki, pupilli laienemist ‒, hüpates ühest valdkonnast teise ja otsides nende vahel seoseid. Ta visandas lilli ja lennumasinaid, konstrueeris oma patroonile krahv Ludovico Sforzale sõjamasinaid, valmistas paabulinnusulgedest kostüümikaunistusi ning koostas projekti, kuidas panna Arno jõgi Firenze ja Pisa vahel teistpidi voolama.

https://static-img.aripaev.ee/?type=preview&uuid=19cb95ab-9ab2-5edc-863c-7a65c14e5a5b&width=300&q=85 300w,https://static-img.aripaev.ee/?type=preview&uuid=19cb95ab-9ab2-... 400w,https://static-img.aripaev.ee/?type=preview&uuid=19cb95ab-9ab2-... 600w,https://static-img.aripaev.ee/?type=preview&uuid=19cb95ab-9ab2-... 800w,https://static-img.aripaev.ee/?type=preview&uuid=19cb95ab-9ab2-... 1200w,https://static-img.aripaev.ee/?type=preview&uuid=19cb95ab-9ab2-... 1400w,https://static-img.aripaev.ee/?type=preview&uuid=19cb95ab-9ab2-... 1600w,https://static-img.aripaev.ee/?type=preview&uuid=19cb95ab-9ab2-... 2000w" />

Firenzes sai Leonardo oma üüratu ande poolest kuulsaks ja talle anti esimesed tellimused. Tema palkamine oli kaunistus, mõjuvõimu sümbol, ütleb teadlane Paolo Galluzzi. Pildil jalutab Leonardot kui kuulsust kehastav Itaalia tänavakunstnik Valter Conti Uffizi galerii poole turistidega pildistamiseks poseerima.  Foto: Paolo Woods ja Gabriele Galimberti

Leonardo pani kõik võrratult detailselt, korralikus peegelkirjas (paremalt vasakule kirjutatud) märkmetena oma paberite tagaküljele ja nurkadesse kirja. Osa neist lehtedest on säilinud lahtiste lehtedena, osa on köidetud käsikirjalisteks raamatuteks ehk koodeksiteks. Neis pole selget järjekorda, isegi ühe lehe piires, ja sageli kohtab sarnaseid teemasid eri lehtedel, mis on valminud aastatepikkuse vahega. Kõige selle pärast on teadlastelgi raske Leonardo mõistuse väleda tempoga sammu pidada, ütleb Firenze Galileo muuseumi direktor Paolo Galluzzi, lehitsedes imestusega Leonardo märkmike reprosid. Iga kord, kui Leonardo tegi mingi tähelepaneku, tuli tal pähe küsimus, mis viis alati järgmise küsimuseni, ütleb Galluzzi. „Tema mõte käis keerulisi radu.“

Leonardo erakordset võimet oma eelkäijate saavutatust mööda trügida on raske hoomata. Seda tegi ta oma uurimisteemat „ristküsitledes“ ja iseenda otsuseid ümber lükates. „Codex Leicesteris“ uurib ta, kuidas saab vesi mäetippu, ja heidab lõpuks kõrvale oma algse kindla veendumuse, et soojus tõmbab seda ülespoole. Selle asemel taipab ta, et vesi on aurumise, pilvede ja vihma kaudu ringluses. „Tähtsam kui avastada, kuidas mägiojad toimivad, on avastada, kuidas seda avastada,“ ütleb biograaf Walter Isaacson. „Ta aitab leiutada teaduslikku meetodit.“

Leonardo arvates olid teaduse uurimismeetodid (vaatlus, hüpotees ja katse) kunstis möödapääsmatud. Ta liikus sujuvalt nende kahe maailma vahel, haarates ühest teise jaoks vajalikku teavet, kirjeldab Francesca Fiorani, kes on Virginia Ülikooli kunstide ja humanitaarainete prodekaan. Tema suurim anne oli võime teha teadmised nähtavaks, ütleb Fiorani. „Selles tema vägi seisnebki.“

Kõige kujukamalt väljendub see Leonardo anatoomiauuringutes. Ta lahkas inimlaipu, harutades lihased kolmemõõtmeliselt lahti, et oma silmaga näha, kuidas põlv paindub või käsi kõverdub. Leonardo kaasaegsed, sealhulgas tema rivaal Michelangelo, uurisid lihaseid ja luid selleks, et inimkeha kunstis paremini kujutada. „Aga Leonardo läks kaugemale,“ ütleb Rooma teadusajaloolane Domenico Laurenza. „Tema uuris anatoomiat nagu tõeline anatoom.“

Leonardo iga pintslitõmme toetub teaduslikele andmetele, mida ta oma märkmikesse kogus. Oma anatoomiauuringutes tungis ta sügavuti näoilmete bioloogiasse. „Milline närv põhjustab kulmukortsutuse?“ või „huulte torutamise, naeratuse, üllatunud ilme?“ küsis ta oma märkmetes. Valguse ja varju analüüsimine võimaldas tal anda võrreldamatu filigraansusega edasi kontuure. Ta heitis kõrvale traditsioonilised kontuurid ning kujutas selle asemel figuuride ja objektide piirjooni pehmendatult ‒ seda tehnikat nimetatakse sfumaatoks. Optika ja geomeetria uurimine andis talle peene perspektiivitaju, mis väljendub näiteks „Pühas õhtusöömaajas“. Tänu oma terastele tähelepanekutele suutis ta kujutada inimestes, keda ta maalis, sügavaid emotsioone. Inimesed paistavad tema maalidel elusana, mitte jäigana.

Leonardo suurel loovusel oli aga oma hind. Ta pahandas oma patroone pidevate hilinemistega, ja paljud tema teosed jäidki lõpetamata, teiste seas ka „Kuningate kummardamine“ ning „Madonna püha Annaga“. Teadlased on pidanud selle põhjuseks tema vaimustumist uutest teemadest ja tema perfektsionismi. Asi oli ka selles, et tegemise põnevus kaalus tal tehtud saamise ootuse üles. „Leonardole oli põhiline protsess,“ nendib New Yorgi Metropolitani kunstimuuseumi joonistuste ja graafika kuraator Carmen Bambach. „Lõppmängu ta tähtsaks ei pidanud.“

Tõepoolest, mida rohkem teadmisi Leonardo oma uuringutega kogus, seda raskem oli tal näha oma kunstis finišijoont. „Maalimist üha jätkates sai ta aru, et võimalik on luua kaduvväikseid tooniüleminekuid ja üleminekuid kõige tugevama, kõige heledama valgusega esiletoomisest kõige pimedama varjuni,“ selgitab Bambach. Leonardo teoste röntgenanalüüsidega tuleb nähtavale ohtralt ümbertegemisi ehk pentimente. Lõpmatus sai väga reaalse tähenduse, millest tulenes praktiline järeldus: alati on veel midagi õppida. „Intellektuaalselt on see mitmes mõttes lõputu protsess,“ ütleb Bambach.

See võib aidata seletada, miks Leonardo oma märkmikke kunagi ei avaldanud. Paljudel teemadel (näiteks geoloogias ja anatoomias) kavatses ta valmis kirjutada traktaadi. Selle asemel jäid tema visandid ja käsikirjad tema ustavale kaaslasele Melzile läbi sorteerida. Pärast Leonardo surma läks kaks kolmandikku kuni kolmveerand tema originaallehekülgedest aastakümnete jooksul tõenäoliselt kaotsi või varastati. Säilinud lehekülgi hakati avaldama alles 18. sajandi lõpul, üle 200 aasta pärast tema surma. „Sellepärast teame me Leonardo kui teadlase pärandist väga vähe,“ ütleb Laurenza.

Leonardo uurimused, postulaadid ja avastused usaldati neile, kes tulid pärast teda. Mitu sajandit hiljem pole me talle ikka veel järele jõudnud.

Leonardo märkmike pärand on tänapäevalgi tuntav. Iirimaa Limericki Ülikooli meditsiinikooli kirurgiaosakonna juhataja J. Calvin Coffey avastas mõned aastad tagasi oma uurimistööd tehes midagi jahmatavat: üks Leonardo tähelepanek, umbes 1508. aastast, kinnitab teooriat, mida tema üritas tõestada. Coffey uurib mesenteeriumi ehk soolekeset, lehvikukujulist struktuuri, mis ühendab peen- ja jämesoolt kõhuõõne tagaseinaga. Pärast „Gray anatoomia“ (tollase pealkirjaga „Kirjeldav ja kirurgiline anatoomia“) ilmumist 1858. aastal on tudengitele õpetatud, et mesenteerium koosneb mitmest eri struktuurist. Aga üha rohkemaid soolelõikusi tehes oli Coffey hakanud oletama, et tegelikult on mesenteerium ühtne elund.

Kui ta koos kolleegidega selle hüpoteesi tõestamiseks mesenteeriumi anatoomia lähemalt luubi alla võttis, leidis ta Leonardo joonistuse, mis kujutab mesenteeriumi katkematu struktuurina. Coffeyl on see hetk selgelt meeles. Algul heitis ta joonistusele pilgu ja pööras pea ära. Siis vaatas uuesti.

„Ma olin täielikus hämmingus,“ meenutab ta. „Kõik vastas täpipealt sellele, mida meie nägime. See on tõeline meistriteos.“

2015. aastal avaldatud ülevaatesse oma töörühma järeldustest pani Coffey ka Leonardo joonistuse ja avaldas tekstis talle tunnustust: „Nüüd me teame, et da Vinci tõlgendus oli õige.“ Oma teaduslikes ettekannetes näitab Coffey Leonardo visandist slaidi ning imetleb tema oskust seda elundit tervikuna lahata, mida on mesenteeriumi keeruka kihilise ehituse tõttu raske teha. „Ta oli looduse ja bioloogilise ehituse tõlgendamisel nii aus,“ ütleb Coffey. „Tänapäevalgi leidub kirurge, kes ei suuda seda järele teha, millega tema hakkama sai.“

Leonardo teravat pilku suunas tema püsiv usk looduse loomingusse, olgu tegemist puujuure või jõehobuga. „Inimese geniaalsus,“ kirjutas ta, „ei mõtle iial välja ühtki leiutist, mis oleks kaunim või lihtsam või otstarbekam kui looduse loodu, sest looduse leiutistes pole mitte midagi puudu ega mitte midagi ülearu. Iga veresoon, iga kude, iga elund on olemas kindlal otstarbel.“ See tõdemus muutis Francis Charles Wellsi karjääri suunda.

Wells on Inglismaal Cambridge’is Papworthi haiglas vanem-südamekirurg. 1977. aastal sattus ta Londonis Kuninglikus Kunstiakadeemias üleval olnud Leonardo anatoomiliste joonistuste näitusele. Pilet maksis ühe Briti naela, aga kasu oli mõõtmatu. „See lõi mu täiesti pahviks,“ ütleb ta.

Wellsi vapustas kunstniku uuringute lai haare. Pärast ühe saja-aastase mehe surnukeha lahkamist tuli Leonardo välja meditsiiniajaloo esimese ateroskleroosi kirjeldusega. „Inimese veresoonte kest käitub samamoodi nagu apelsini koor,“ kirjutas ta. „Mida vanemaks apelsin saab, seda enam koor pakseneb, nii et viljaliha kahaneb.“

Leonardo uuringud südameklappide kohta, Wellsi erialal, olid täpselt sama palju oma ajast ees. Et saada aru, kuidas klapid toimivad, disainis ta aordiklapi klaasmudeli ning täitis selle vee ja muruseemnetega. Nii õppis ta tundma vere voolamise mustreid ja seda, kuidas klapid avanevad ja sulguvad – mille üksikasjad said lõpliku kinnituse 1960. aastal.

Ennekõike panid Leonardo visandid Wellsi nägema südame ehituse ja talitluse peent loogikat: mitte ainult seda, kuidas süda välja näeb, vaid ka miks ta on arenenud just selliseks.

Ühel sügishommikul seisab Wells Papworthis oma operatsioonisaalis patsiendi avatud rinnakorvi juures ja viipab mu lähemale. „Näed seda? See on hämmastav,“ ütleb ta, näidates mitraalklappi. „Mõtle, millise keerulise protsessi keha peab läbi tegema, et see klapp valmis saada.“ Opereerimise põhimõtetes juhindub Wells Leonardolt õpitud mõtteterast: selle keerulise ehitusega klapi igal osal – hõlmadel, kõõluskeelikutel, näsalihastel – on kindel otstarve, nad on loodud neile mõjuvate jõududega toime tulema.

See on põhjalikult mõjutanud viisi, kuidas Wells haigeid klappe parandab. „Näed seda pisikest asja mu pintsettide vahel? See on rebenenud kõõluskeelik,“ ütleb ta. „Sellest ongi probleem tingitud.“ Wells võiks otsustada kogu klapi eemaldada ja asendada tehisklapiga, nagu paljud kirurgid eelistavad teha.

Selle asemel asendab ta hoolikalt iga üksiku kõõluskeeliku Gore-Tex niidiga, jättes algsest klapist võimalikult palju alles. Leonardo ei aimanud ette kirurgia meetodit, aga ta õpetas Wellsi hoolikalt vaatama, peatuma ja järele mõtlema ning täielikult usaldama klapi sünnipärast võimet täita meisterlikult oma ülesannet. Seda võimet püüab Wells säilitada kõigil oma südameõikustel. „See oli paradigmamuutus,“ ütleb Wells, kes koondas oma tõekspidamised 256-leheküljelisse raamatusse „Leonardo süda“.

Ameerikas Stanfordi Ülikoolis on Leonardo koodeks „Lindude lennust“ läbinisti mõjutanud bioloogi ja mehaanikainseneri David Lentinki bioloogiliste mudelite põhiste uuringute ja konstrueerimise laborit (BIRD). Kui ma sinna lähen, ulatab Lentink mulle paberilehe küsimustega, mida Leonardo uuris ja millele tema koos oma kümne doktorandiga ikka veel vastust otsib. Kuidas tekitab tiiva liikumine õhus telgsurvejõudu? Kuidas valitsevad linnu lihased tiibade liikumist? Kuidas linnud lauglevad? „Kõik need küsimused on endiselt aktuaalsed,“ ütleb Lentink.

Lentinki ja tema töörühma käsutuses on kõrgtehnoloogilised vahendid, mida isegi Leonardo poleks osanud ette aimata. Sensorite ja kiirfotograafia abil saavad nad mõõta, kui suurt tõstejõudu linnud lennul tekitavad. Lentink on konstrueerinud spetsiaalse tuuletunneli, mille ligi kahe meetri pikkuses katselõigus tuulevaikset ja turbulentset õhku imiteerides saab aimu, kuidas linnu tiib väga varieeruvates tuuletingimustes kuju muudab.

Üks labori väljapaistvaid projekte on mehaaniline lind PigeonBot, millele doktorant Laura Matloff valmistas sulised tiivad ja doktorant Eric Chang raadiojuhtimissüsteemi. Matloff tegi röntgenmikroskoobiga tuhandiku millimeetri täpsusega kindlaks sulepindade karakteristikud ja kõrvuti asetsevate sulgede vastastikmõjud. Luustik ja tihvtliited, mille kaudu suled tiivale kinnituvad, tehti 3D-printeriga. PigeonBotil on küljes kiirendusemõõtja, güroskoop, baromeeter, õhukiiruse mõõtja, GPS, kompassid ja raadiosaatjad, mis saadavad lennu kohta teavet sülearvutisse.

Kohtun Matloffi ja Changiga ühel pilvisel hommikul Stanfordi lähedal künklikus poolkõrbes, et vaadata pealt katselendu. Kui Chang ütleb „Valmis!“, heidab Matloff roboti õhku. Me vaatame, kuidas see kiirusel umbes kümme meetrit sekundis lendab, kuni Chang suunab ta maanduma. PigeonBot ei ole ainult eputamiseks. Linnu pöördkonstrueerimine võimaldab teadlastel uurida samm-sammult lennu mehaanikat ja paremini aru saada linnu iga kehaosa funktsioonist – Leonardol sellist võimalust polnud. Ühel päeval võib tänapäeva tehnika pärjata Leonardo kirglikku uudishimu vastustega mõistatustele, mida ta uuris. „Ma usun, et me jõuame sinna,“ ütleb Lentink.

Sama ohtralt nagu Leonardo märkmikes leidub selgusepuhanguid, leidub neis ka kobavamaid mõtisklusi, millest välgatab võimalusi. „Codex Atlanticusest“ ja mitmest väiksemast märkmeraamatust leitud joonistused ajendasid Poola pianisti Sławomir Zubrzycki tegema uurimistööd. Ta ihkas kuulda Leonardo muusikat.

Oma paljude huvialade seas improviseeris Leonardo renessansiaegsel keelpillil lira da braccio’l meloodiaid ning uuris oma märkmeraamatutes akustika ja muusikariistade ehituse peensusi. 2009. aastal hakkas Zubrzyckit paeluma Leonardo visand kaardus keeltega klahvpillist viola organista. Võimalus luua pill, mis ühendab endas kaht pillirühma, tundus Zubrzyckile põnev ja ta asus seda ehitama.

Täpset projekti ühelgi Leonardo joonistusel ei ole. Zubrzycki veetis neli aastat viis tundi päevas uurimistööd tehes ja Leonardo visandit täpsustades. Ta katsetas puiduproove, otsustas, et vaja on 61 klahvi, ja nuputas välja, kuidas ehitada neli hobusejõhvidega kaetud kaart, mis hõõrduksid keelte vastu, et tekitada muusikat. Pilli elule äratades toetus Zubrzycki samale elutähtsale jõule, mis kannustas ka Leonardot: kujutlusvõimele.

Tulemus on imetlusväärne. Zubrzycki kaunilt ehitatud viola organista, mis on värvitud pealt erksiniseks ja seest punaseks, ühendab endas klaviatuuri polüfoonilisuse – võimaluse mängida korraga mitut meloodiat – ning keelte tundlikkuse ja laia emotsioonide spektri. Muusikas, nagu kõiges muuski, ei rahuldunud Leonardo kunagi tavalisega.

„Teda huvitas järgmise võimaluse otsimine,“ ütleb Zubrzycki.

Ühel suveõhtul istub ta, pidulik vest seljas ja viksitud mustad kingad jalas, Rootsi lõunarannikul Kalmari lossis oma pilli taha renessansi muusika kontserti andma. Tema viola organista on pealtnäha üsna kabinetklaveri moodi, aga mängib nagu rikkaliku helikeelega keelpilliansambel. Selle kõlavate ja rõõmsate helide paljutahulisus meenutab Leonardo maalide helendust – see on muusikaline sfumaato, pehmete servade ja sujuvate tooniüleminekutega.

Muusikast tähtsam oli Leonardole ainult maalikunst, isegi skulptuur jäi tähtsuselt tahapoole. Ta kirjeldas muusikat figurazione delle cose invisibili’na, nähtamatule kuju andmisena. Zubrzycki enam kui sajale kuulajale seal lossis sai päikseloojangul osaks ülev hetk, mil Leonardo märkmeraamatute paar kritseldust muundusid muusikaks.

Rootsi renessansimuusika interpreedid Ute Goedecke ja Per Mattsson olid Zubrzycki kontserdist vaimustatud ja sügavalt liigutatud. „Leonardol oleks olnud rõõm näha, et keegi arendas tema ideed edasi ja tegi sellest valmis midagi tõelist,“ ütleb Goedecke.

Leonardo viimane kõrvalepõige viis ta 1516. aasta sügisel Prantsusmaale Amboise’i, kus tema suur imetleja kunigas François I pakkus talle stipendiumi ja vabadust luua, mida ta iganes soovib. Leonardo kolis 64-aastasena tagasihoidlikku châteu’sse (nüüdse nimega Clos Lucé), kaasas tema rohked joonistused ja kolm maali, millest ta kunagi ei lahkunud: „Ristija Johannes“, „Madonna püha Annaga“ ning „Mona Lisa“.

Oma magamistoa aknast nägi Leonardo kuningalossi. Väljas meenutas Loire’i org oma värvide ja valgusega tema lapsepõlve maastikuvaateid. Clos Lucé’i aastatel projekteeris Leonardo kuningriigile vesiehitisi, visandas uue kuningalossi kavandeid ja korraldas kuningale lustlikke pidustusi. Kõige selle keskel nautis ta lihtsaid mõnusid: sõi suppi.

Enne kui Leonardo 1519. aasta 2. mail 67-aastasena suri, valmis tal joonistustesari veeuputusest, raevukalt märatsevatest ning kõike hävitavatest tuule- ja veekeeristest, mida ta kujutas enamasti musta kriidiga. Elu lõpus pööras Leonardo pilgu, nagu alati, looduse poole.

Tänapäeval on Clos Lucé elav mälestusmärk Leonardole. See asub suures pargis, kus kasvavad salveid ja teised taimed, mida Leonardo visandas. Lapsed mängivad Leonardo märkmike järgi ehitatud paraboolikujulisel tõstesillal ja kilpkonna kilpi meenutaval soomuskaarikul. Clos Lucé’i direktor François Saint Bris loodab, nagu ta ühel päiksepaistelisel päeval pargis jalutades ütleb, et paik, kus Leonardo veetis oma viimased aastad, annab järgmistele põlvkondadele inspiratsiooni.

Värsked uuringud pakuvad tulevastele teadlastele põnevat materjali. Laurenza ja Kempi hiljutisest analüüsist „Codex Leicesteri“ kohta selgub, et see võis aidata kaasa tänapäevase geoloogia sünnile. Ja Carmen Bambachil New Yorgi Metropolitani kunstimuuseumist hakkab pärast enam kui 20 aastat Leonardo elu ja töö põhjalikku uurimist ilmuma neljaköiteline teos „Leonardo da Vinci Rediscovered“ („Taasavastatud Leonardo da Vinci“).

Leonardo märkmed hakkavad jõudma ka laiema avalikkuse ette. Galluzzi juhib praegu Leonardo suurimast märkmeraamatust „Codex Atlanticusest“ korraliku otsinguvõimalustega andmebaasi loomist. Isaacson kujutleb päeva, mil ühtne rahvusvaheline konsortsium on kõik märkmeraamatud täielikult ära tõlkinud ja digiteerinud. „Siis näeme me Leonardot täies hiilguses,“ ütleb ta.

Nii nagu Leonardo ei näinud oma teadmisteotsingul lõppu, on ka tema märkmikud valmis lõputuks taasavastamiseks.

„Ma mõtlen pidevalt, et olen Leonardoga lõpetanud,“ ütleb Kemp, kes on teda uurinud ja temast kirjutanud 50 aastat. „Ta tuleb aina tagasi.“

Terviklikku lugu Leonardo da Vinci elust ja loomingust saad lugeda ajakirja National Geographic Eesti 2019. aasta maikuu numbrist.