Ideed, mis üllatavad: saa tuttavaks NG kunstnikuga

[pagina străină]

https://www.nationalgeographic.ee/uudised/2021/07/27/ideed-mis-ulla...

Kunstitarbed, mulaažid, tööriistad, pooleliolevad tööd: see on pilk vanemkunstniku Fernando Baptista Washingtonis National Geographicu peakontoris asuvasse stuudiosse. Fernando tööst kirjutan praegu sellepärast, et augustinumbris on seda nii palju: esikaane illustratsioon „Gladiaatorid: muistse Rooma võitlusklubi“, kaheksa lehekülge infograafikat, mis tutvustavad gladiaatorite elu ja võitlusi, ning Lõuna-Aafrika Kalahari kõrbe loo illustratsioon, mis selgitab, kuidas loomad on kuumaga kohastunud.

Hispaanlane Fernando oli Bilbaos visuaalse ajakirjanduse poolest kuulsa ajalehe El Correo graafika peatoimetajana, kui talle National Geographicust helistati. „Nad pakkusid mulle tööd ja mõtlesin, et miks mitte,“ ütleb Fernando, kes kolis USA-sse ja asus National Geographicus tööle 2007. aastal.

Tema tööd on pälvinud rohket tunnustust: üle 200 auhinna, medali, aunimetuse jne – igalt suuremalt rühmituselt, kes illustratsioone ja graafikat hindab. Oma animatsioonide eest on ta isegi nomineeritud kahele Emmyle.

Kuidas Fernando loob? Enne joonistama hakkamist valmistab ta sageli ruumilise polümeersavist mulaaži. „Mulaažid aitavad mul leida parimat perspektiivi,“ ütleb ta. „Ma näen, kuidas toimib valgus. See teeb pildi realistlikumaks ja nii saab leida õige vaatenurga.“

Mõnikord ta pildistab mulaaži ja värvib foto akrüülvärvidega või digitaalselt üle. Teinekord joonistab ta mulaaži järgi pliiatsijoonise, skannib selle arvutisse, värvib digitaalselt ära ja seejärel sulandab enda maalitud taustaga. Aeg-ajalt teeb ta mõnest oma mulaažist animafilmi tegelase. Lühidalt: ta on hämmastav.

Ja siis ta veel laseb ekspertidel oma loomingu üle vaadata. Näiteks gladiaatorite projekti jaoks tegi ta algul koostöös ühe teadlasega ajalooliselt täpsed visandid. Neid näitas ta mitmele eksperdile, kes vaatasid riietust, taustu, areene, pealtvaatajate välimust, võitlusliigutusi – jälgisid, et kõikvõimalikud detailid oleksid täpselt õiged.

Konsultandid ei ole alati nõus. Aga isegi vastu vaidlevad eksperdid ei vähenda Fernando indu jutustada lugu.

„Ma proovin alati uusi asju,“ ütleb ta. Iga loo puhul küsib ta endalt: „Mida inimesed ei tea? Kuidas ma saan äratada neis huvi? Ma tahan inimesi ideedega üllatada.“

Kui inimesed mõtlevad National Geographicu visuaalile, meenuvad enamikule esimesena fotod. Aga meie püüetes selgitada ja uurida loodusikku maailma ja inimkonna teekonda selles on Fernando-sugused illustraatorid ja graafikakunstnikud ning meie ülejäänud andekas meeskond täpselt sama tähtsad.

Aitäh, et loed National Geographicut.

Susan Goldberg